Häkkerid ja häkkerlus on juba aastakümneid loonud omajagu segadust. Maailmas levivad erinevad arusaamad selle fenomeni olemusest ja nendest isikutest on sotsiaalmeedias rohkem räägitud negatiivse alatooniga. Keegi ei suuda seletada üheselt ja loogiliselt, millised need indiviidid tegelikult on ja mis on nende eesmärk ühiskonnas.
Raymondi teoses on lihtsalt ja loogiliselt ära seletatud häkkerluse iseloom ja sellega tegeleva kogukonna üldine kirjeldus. Ülesehituselt tundub teos rohkem nagu kasutusjuhend häkkeriks saamiseks aga tegelikult on tegemist minuarust ikkagi rohkem suunanäitajaga teistsuguste arusaamade juurde. Nende juurde, mida probleemide käes vaevlev maailma vajab inimestes, kes seda parandada suudaksid/tahaksid.
Alati aga ei saa kõike probleeme lahendada klaviatuuri katsudes. Tuleb ette olukordi, mis nõuavad rohkem diplomaatiat ja vähem autoriteedist eraldatust. Oma häkkeri staatust ja opereeri tavapärast viisi aga siiski oma arusaama ka tagajärgedest. Õige häkkar ei kahjusta vaid üritab aru saada, et muuta paremaks. Muul juhul oled lihtsalt kräkkar.
Isiklikult meeldis see, et häkkariks saamise jaoks ei peagi palju vaeva nägema. Kui sul on huvi, siis need oskused sünnivad juba sellest huvist. Artiklis saadud vihjed ainult aitavad seda täide viia.
Lõpetuseks tahaks veel mainida, et igas inimeses peitub soov muuta maailma ja seda endale sobivas valdkonnas. Kui sinu valdkonnaks on arvutid, siis võid sa juba enesele teadmata olla häkkar. Aga kas sa oled häkkar teiste silmis, sellele küsimusele pead ise vastuse otsima.
reede, 14. aprill 2017
neljapäev, 9. märts 2017
Pekka Himanen "CHALLENGES OF THE GLOBAL INFORMATION SOCIETY" - Arvustus
Täiuslikku asja luua on võimatu. Kui eksisteerib võimalust asjadel muutuda paremaks, siis tekib koheselt ka eeldus, et need asjad peavad seda tegema. Neid meetodeid on mitmeid ja parema pildi loomiseks eksisteerivatest võimalustest on analüüsida olukorda hetkel. See aitab luua sideme probleemil ja lahendusel. Lugedes Pekka Himaneni ülevaadet, saab luua endale selle pildi.
Tegemist on umbes aastakümme vana ülevaatega tänasele maailmale ja muudatusettepanekutest säärase arengu vältimiseks. Levinud ühiskonnamudelite raames on kasutatud Euroope informatsiooniühiskonna ja heaoluriigi kombinatsiooni. Täpsemalt selle arenenumat versiooni - "Soome ühiskonnamudel"
Kümnest tollal tulevikuks prognoositud tendentsist on ka tänapäeval probleemiks tervelt üheksa. Erinevused on vaid ühes valdkonnas: bio-tööstuse areng ei ole nii laialdane kui prognoositud. Meditsiin areneb ravimite uuenemisega aga mitte töötajate motiveerimisega tööl püsima. Bio-tehnoloogia areng Eestis piirdub uuringutega.
Aga kuidas ühendada globaalne informatsiooni ühiskond ja heaolu ühiskond? Ülevaates pakutud lahendused oleksid heaks alguspunktiks. Aga kui ennustatud tendentsid suures osas ühtisid, siis annab see aimu, et lahendused arutlusest kaugemale ei jõudnudki. Vähemalt Eestis pole näinud julgustuse ja loovuse kasvu töökohal ning elutõdede õpetamist koolis.
Isiklikult jahmatas mind selle ülevaate juures just see, kui palju sarnaseid jooni on tänapäeval tollase ennustusega. Huvitav oli lugeda ka teiste ühiskonnamudelite kohta. Kuidas informatsioon tollastes ühiskonnakihtides liigub ja milline sotsiaalne jaotus seal on. Rohkem informatsiooni oleks võinud olla arengumaade kohta.
reede, 3. märts 2017
Võrguajakirjanduse mõju massimeediale
Interneti tekkega sai alguse paberkandjal meedia üleminek digitaalsele meediale. Koguti vanu trükiseid, mis talletati andmekandjatel ja nendest andmekandjatest said erinevad raamatukogud pühendatud kas siis raamatutele või artiklitele. Andmetele ligipääs oli alguses piiratud aga senisest palju kiirem. Võrguajakirjandus sai tugeva infotausta ja internet andis vahendid suurema avalikkuse poole pürgida.
Varem kirjutati artikleid mitu päeva ja ajalehed tulid välja kord nädalas. Uudised neis olid kas juba ammu teada mingis kogukonnas või neid kajastati valesti. Informatsioon levis ajakirjanikelt ajalehte aeglaselt ja seda sai koguda liiga väheste kanalite kaudu. Nüüdne võrguajakirjandus on mõjutanud meediat sel määral, et uudised jõuavad lugejani minuteid pärast juhtumi toimumist ja need on otsekanalite kaudu ka palju usaldusväärsemad ning mahukamad.
Lisaks sellele, et võrguajakirjandus kiirendas massimeedia levikut rahvale, muutus ka selle informatsiooni vastuvõtmine. Varem ajalehti lugenud inimesed suhtlesid oma lähikonnas loetud uudistest ja sinna see jäigi, nüüdseks saavad inimesed lugeda uudiseid kustahes ja lisaks sellele veel moodustada gruppe ning arutada loetud uudiseid.
Positiivseks mõjuks on ka see, et inimesed saavad rohkem avaldada oma arvamusi uudiste kohta ja seeläbi mõjutada varasemast rohkem uudiste sisu. Arvamused avaldatakse juba otse artiklitena ja rohkem avalikku arvamust pääseb meediasse.
Ainukeseks miinuseks on paberkandjate vähenemine ja informatsiooni liikumise kiirenemise tõttu jäävad lugejad maha ning satuvad segadusse. Liiga palju infot peab protsesseerima korraga. Internet toob pidevalt uuenevad infokanalid kasutajani ja seetõttu palju infot jääb ühe indiviidi poolt läbi töötamata.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võrguajakirjandus on kiirendanud massimeedia levikut ja suurendanud selle mahtu. Varasema ajakirjandusega võrreldes on selgelt näha muudatusi. Artiklid on ajakohasemad ning avalikkusega paremini kooskõlas.
Varem kirjutati artikleid mitu päeva ja ajalehed tulid välja kord nädalas. Uudised neis olid kas juba ammu teada mingis kogukonnas või neid kajastati valesti. Informatsioon levis ajakirjanikelt ajalehte aeglaselt ja seda sai koguda liiga väheste kanalite kaudu. Nüüdne võrguajakirjandus on mõjutanud meediat sel määral, et uudised jõuavad lugejani minuteid pärast juhtumi toimumist ja need on otsekanalite kaudu ka palju usaldusväärsemad ning mahukamad.
Lisaks sellele, et võrguajakirjandus kiirendas massimeedia levikut rahvale, muutus ka selle informatsiooni vastuvõtmine. Varem ajalehti lugenud inimesed suhtlesid oma lähikonnas loetud uudistest ja sinna see jäigi, nüüdseks saavad inimesed lugeda uudiseid kustahes ja lisaks sellele veel moodustada gruppe ning arutada loetud uudiseid.
Positiivseks mõjuks on ka see, et inimesed saavad rohkem avaldada oma arvamusi uudiste kohta ja seeläbi mõjutada varasemast rohkem uudiste sisu. Arvamused avaldatakse juba otse artiklitena ja rohkem avalikku arvamust pääseb meediasse.
Ainukeseks miinuseks on paberkandjate vähenemine ja informatsiooni liikumise kiirenemise tõttu jäävad lugejad maha ning satuvad segadusse. Liiga palju infot peab protsesseerima korraga. Internet toob pidevalt uuenevad infokanalid kasutajani ja seetõttu palju infot jääb ühe indiviidi poolt läbi töötamata.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võrguajakirjandus on kiirendanud massimeedia levikut ja suurendanud selle mahtu. Varasema ajakirjandusega võrreldes on selgelt näha muudatusi. Artiklid on ajakohasemad ning avalikkusega paremini kooskõlas.
neljapäev, 23. veebruar 2017
Mida meenutada ja mida unustada - kaks tehnoloogiat, mis jagasid erinevat saatust
Kõik muutub varem või hiljem vana-aegseks. Tehnoloogia arenedes leidub siiski veel tavasid, mida rakendatakse tänapäevani vastupidiselt neile, mida lihtsalt enam ei rakendata. Kuigi nendega on toimunud ajakohastumisi, ei ole nad kaotanud oma alget. Järgnevalt analüüsin kahte sellist juhtu, mille olen ise välja valinud ja tunnen, et esindaksin hästi mõlemat äärmust. Midagi, mis tekkis varem ja kasutatakse hiljem versus midagi, mida enam ei kasutata.
Esimene kommertsiaalselt kasutatav elektriline telegraaf oli Cooke'i ja Wheatstone'i telegraaf Inglismaal. See aparaat kasutas elektrilist induktsiooni, et keerata nõelasid, millega määrati ära saadetud täht. Ameerikas samal ajal leiutas ja patenteeris oma elektrilise telegraafi mees nimega Samuel Morse. Süsteem, mis edastas läbi juhtmete elektriimpulsse, mida kontrolliti vastuvõtjas asuva elektromagnetiga. Nende impulside ja impulsivahede tõlgendamisega pandi alus tänapäeval tuntud Morse koodile.
Hiljem tehti täiendusi mõlema telegraafi disainis ning sõnumite vastuvõtmine muutus lihtsamaks. Enam ei olnud vaja kogenud operaatorit, kes edastaks või võtaks vastu sõnumeid. Selle protsessi tegi masin ise ja vaja oli ainult kontrolli. Pikemas perspektiivis võib neid aparaate pidada faksimasinate eelkäijaks aga siiski pidi toimuma suurem hüpe, kui need masinad oma parimas oleksid suutnus, et asi lõpetaks sellega. Kuigi viimane sarnane teenus suleti aastal 2013, kadus huvi selle vastu juba e-posti ajastul.
Läbi aegade on telefoniputkad oma disaini poolest muutunud. Kunagised suletud putkad on asendunud avatud putkadega, mida oleme näiteks näinud lennujaamades. Mündi asemel on kasutusele võetud telefonikaardid ja sõna "tasuline" on muutunud oluliseks vaid tavaliste, mitte hädakõnede puhul.
Vandalism ja juhtmevaba võrgu areng on tugevasti vähendanud selliste telefoniputkade arengut aga põhimõte on siiski säilinud. Kuigi tundub nagu Eestis selliseid putkasid enam ei eksisteeri, on need veel siiamaani levinud Kanadas, USAs, Indias jne. Piisavalt teadlikul matkajal ON võimalik mobiili kaotades raha eest helistada välisriikides (ning ka oma kodumaal) ja selleks ei pea naabrilt mobiili nurima. Kuigi tundub nagu soodsam viis...
https://en.wikipedia.org/wiki/Telephone_booth
Elektriline telegraaf
Telegraaf kui suhtlemisvahend eksisteeris aastakümneid ennem kui selle puhul elektritoimet rakendati. Tuvipost, suitsusignaalid, signaallipu jne. olid kasutusel kui sõnumi edastajad kaugete distantside taha. Probleemiks nendega oli see, et neil olid kas ajalised või ilmastikulised piirangud. Elektrisignaalide saatmine läbi juhtmevõrgu toimus kiiresti ja seda sai teha ilmastikust (peaaegu) sõltumatult. Samas aga ei suudetud algseid versiooni laiema publiku kasutuseks esialgu rakendada.Esimene kommertsiaalselt kasutatav elektriline telegraaf oli Cooke'i ja Wheatstone'i telegraaf Inglismaal. See aparaat kasutas elektrilist induktsiooni, et keerata nõelasid, millega määrati ära saadetud täht. Ameerikas samal ajal leiutas ja patenteeris oma elektrilise telegraafi mees nimega Samuel Morse. Süsteem, mis edastas läbi juhtmete elektriimpulsse, mida kontrolliti vastuvõtjas asuva elektromagnetiga. Nende impulside ja impulsivahede tõlgendamisega pandi alus tänapäeval tuntud Morse koodile.
Hiljem tehti täiendusi mõlema telegraafi disainis ning sõnumite vastuvõtmine muutus lihtsamaks. Enam ei olnud vaja kogenud operaatorit, kes edastaks või võtaks vastu sõnumeid. Selle protsessi tegi masin ise ja vaja oli ainult kontrolli. Pikemas perspektiivis võib neid aparaate pidada faksimasinate eelkäijaks aga siiski pidi toimuma suurem hüpe, kui need masinad oma parimas oleksid suutnus, et asi lõpetaks sellega. Kuigi viimane sarnane teenus suleti aastal 2013, kadus huvi selle vastu juba e-posti ajastul.
Telefoniputka ja tasulised telefonid
Vajadus kasutada telefoniteenust eemal kodust on üle sajandi vana. Tegemist on tehnoloogiaga, mis on uuem kui telegraaf ja seega üks põhjustest, mis viis vajadusele eelnevat täiendada. Keskendume siiski telefoniputkale, mis leiutati juba 1881 aastal Saksamaal, Berliinis. Tegemist oli teenusega, mille puhul pidi klient ostma pileti, mille eest sai helistada teatud aja. 1899 aastal asendus pilet mündiga ja meile tuntum versioon telefoniputkast sündiski.Läbi aegade on telefoniputkad oma disaini poolest muutunud. Kunagised suletud putkad on asendunud avatud putkadega, mida oleme näiteks näinud lennujaamades. Mündi asemel on kasutusele võetud telefonikaardid ja sõna "tasuline" on muutunud oluliseks vaid tavaliste, mitte hädakõnede puhul.
Vandalism ja juhtmevaba võrgu areng on tugevasti vähendanud selliste telefoniputkade arengut aga põhimõte on siiski säilinud. Kuigi tundub nagu Eestis selliseid putkasid enam ei eksisteeri, on need veel siiamaani levinud Kanadas, USAs, Indias jne. Piisavalt teadlikul matkajal ON võimalik mobiili kaotades raha eest helistada välisriikides (ning ka oma kodumaal) ja selleks ei pea naabrilt mobiili nurima. Kuigi tundub nagu soodsam viis...
https://en.wikipedia.org/wiki/Telephone_booth
teisipäev, 14. veebruar 2017
Kolm ideed, mis tiibu alla ei saanud
SoftRam95
1995 aasta mais lasi Syncronys Softcorp välja tarkvara
paketi nimega "SoftRAM for Windows 3.1" windowsi kasutajatele,
kellele käisid pinda "out of memory" errorid ja muud
operatsioonisüsteemi ressursipiirangud. Eesmärgiks oli reguleerida seda, kuidas
Windows kasutab arvuti muutmälu ja seda kahel viisil:
- Keelata windowsil salvestada seadmedrivereid ja .dll-faile kriitilise mälu piirkonda;
- Eraldada füüsiline mäluosa kokkupressitud failidele, mida pole hetkel vaja aga mida saab kasutusse võtta igal hetkel.
http://www.drdobbs.com/parallel/inside-softram-95/184409937
Windows ME
Uus aastatuhat oli koitmas ja Windowsil polnud midagi uut pakkuda erakasutajatele (peale Windows 98 Second Edition ja Windows 2000) ja ettevõtjatele (peale Windows 2000). Juba arenemas uus Windows XP paistis taamal saabumas aga tarbija vajas midagi, millele kohe keskenduda. Seega sündiski Windows ME. Lisaks sellele, et see operatsioonisüsteem üritas ühendada populaarse eelkäija Win98 SE omadusi sama aasta alguses väljastatud serverorienteeritud Win2000-ga, sisaldas ta ka hulk uuendusi, millest ka tänapäeva OS-id on midagi näpsanud. Nagu näiteks System Restore, USB Mass Storage ja Windows Image Acquisition (WIA) - viis pildiedastusseadmetel, nagu kaamerad ja scannerid, suhelda windowsiga.Kuigi tundus nagu vahva komplekt erinevaid innovatiivsusi, siiski ME ei suutnud tarbijale meelepäraseks saada. Esimesel kohal loomulikult on DOS-liidese kaotamine. Varasematel versioonidel oli see olemas ja kasutaja oli sellega juba harjunud kuna osa programme vajasid seda intstalleerimiseks. Sellega süvenesid ühilduvuse probleemid kuna käivitada ei saanud osa win98 tarkvara. Samuti ei toiminud täies mahus System Restore, draiverid ei sobitunud ning automaatselt allalaetavad uuendused tihti ei installeerunud. See põhjustas aeglustumist, pidevaid crash'e ,korduvat vajadust taasinstalleerida draivereid ja inimesed tüdinesid sellest vaevast kiirelt. Seetõttu saigi WinMe windowsi ajaloo kõige lühema eluea 406 päeva ja seda kuni WinXP tarbija taas windowsi usku tagasi pööras...
http://www.istartedsomething.com/20080318/windows-me-deserve-more-respect/
http://www.fixmypcfree.com/blog/5-reasons-why-windows-me-is-viewed-as-a-failure/
DIVX
Firma nimega Circuit City pani 1998 aasta suvel Ameerikas alguse plaanile pakkuda alternatiivi levinud DVD videode rentimisele. DIVX (Digital Video Express) oli variatsioon DVD formaadist, kus inimene ostis DIVX plaadi (sarnane DVD plaadiga) ja said seda vaadata 48 tundi esimese käitamise hetkest.
Erinevus tavalisest videode rentimisest oli see, et DIVX ketast sai vaadata vaid selleks ettenähtud DIVX mängijaga, mille pidi ostma eraldi ja selle hind oli kaks korda kõrgem DVD mängija hinnast. Lisaks sellele tuli ühendada see mängija läbi telefonivõrgu tarnefirmaga, et need saaksid jagada vaatamisõigusi ja kontrollida kasutuspiiranguid. Tihti oli kvaliteet kallimal DIVX kettal halvem odavamast DVD kettast ja neid kettaid ei saanud tagastada kuna need muutusid kasutuks pärast 48 tundi (kui just raha ei tahetud juurde maksta). Erinevad andmete kodeerimise tehnoloogiad plaatides takistasid DIVX plaatide mängimist tavaliste DVD mängijatega.
Iga eelpool mainitud aspekt sellest skeemist tundus rohkem nagu soov tuua turule oma formaat, mis sobiks seda toetanud tootjatele (DIVX mängija tootjad). Kuna Euroopas väga vähe teatakse DIVX mängijat ja rohkem video codec DivX, siis sellest saab aimu kui kiiresti selline ebaõnnestumine Ameerikas kadus. Kasvas ka paranoia, et kliendi käitumise kohta saadetakse infot tarnija peakorterisse läbi telefonivõrgu, millega mängija ühenduses oli.
Tänapäeval tundub naljaks käitumine, kus sa ostad endale plaadi, selle plaadi mängija ja siis natuke mängid seda plaati. Hiljem maksad juurde, et mängida plaati, mille sa juba ostnud oled. Sellise asja viskaks küll minema aga selles idees on muus väljenduses veel potentsiaali. Tollane ebaõnnestumine, tänane õppetund, homne uus idee.
http://www.tested.com/tech/set-top-boxes/459907-lasting-legacy-divx-disc/
https://en.wikipedia.org/wiki/DIVX
Erinevus tavalisest videode rentimisest oli see, et DIVX ketast sai vaadata vaid selleks ettenähtud DIVX mängijaga, mille pidi ostma eraldi ja selle hind oli kaks korda kõrgem DVD mängija hinnast. Lisaks sellele tuli ühendada see mängija läbi telefonivõrgu tarnefirmaga, et need saaksid jagada vaatamisõigusi ja kontrollida kasutuspiiranguid. Tihti oli kvaliteet kallimal DIVX kettal halvem odavamast DVD kettast ja neid kettaid ei saanud tagastada kuna need muutusid kasutuks pärast 48 tundi (kui just raha ei tahetud juurde maksta). Erinevad andmete kodeerimise tehnoloogiad plaatides takistasid DIVX plaatide mängimist tavaliste DVD mängijatega.
Iga eelpool mainitud aspekt sellest skeemist tundus rohkem nagu soov tuua turule oma formaat, mis sobiks seda toetanud tootjatele (DIVX mängija tootjad). Kuna Euroopas väga vähe teatakse DIVX mängijat ja rohkem video codec DivX, siis sellest saab aimu kui kiiresti selline ebaõnnestumine Ameerikas kadus. Kasvas ka paranoia, et kliendi käitumise kohta saadetakse infot tarnija peakorterisse läbi telefonivõrgu, millega mängija ühenduses oli.
Tänapäeval tundub naljaks käitumine, kus sa ostad endale plaadi, selle plaadi mängija ja siis natuke mängid seda plaati. Hiljem maksad juurde, et mängida plaati, mille sa juba ostnud oled. Sellise asja viskaks küll minema aga selles idees on muus väljenduses veel potentsiaali. Tollane ebaõnnestumine, tänane õppetund, homne uus idee.
http://www.tested.com/tech/set-top-boxes/459907-lasting-legacy-divx-disc/
https://en.wikipedia.org/wiki/DIVX
Tellimine:
Postitused (Atom)